pühapäev, 24. jaanuar 2010

Keskaasta seminar.






No nii, nüüd ongi AMETLIKULT pool aastat läbi. Saate mõelda, kõik kes te mind igatsete ja igapäev kodus patja nutate, et ainult samapalju, isegi pisut vähem veel.. muidugi mina jätaksin teid sinna kauemaks nutma, aga paratamatult ei saa.

Jõudsin just tunnike-paar tagasi keskaasta seminarilt.

Enne minekut olin suht hirmul, kuna esimene kord rongidega jne, ja siinsed rongijaamad ei ole nagu ala tartus(ühes eesti  suurimas linnas,) et üks umbes täpselt kaks platood.Siin on juba need platood nii pikad, et ühele platoole mahub mitu rongi ritta, arvestage ka seda et üks rong ei ole nagu eesti rong, lühike ja aeglane, vaid ikka PIKKK, KOLLLANEEE JA KIIIIIREE..

Tagasi platoode juurde, ja siis on seal no umbes 19 platood(on see õige sõna üldse? see asi, kus peal sa seisad ja rongi ootad.. pmst see tee), ja need on kaa liigitatud siis vastavalt a, b, c platoo.Ja nende vahel saab liigelda maaaluste tunnelite kaudu. Muidugi sa pead seda hästi teadma, kus sa minema pead, ja kui ei, siis jalutad rongijaama sisse, mis ei ole eesti mõttes rongijaam vaid pigem maailma suurim kaubanduskeskus, kogu starbucksidega(emme see on üks kohvipood kust saab päris head kohvi) ja albert heijnidega.(ja see on umbes nagu selver, ainult rohkem viisakam). Ühesõnaga tagasi selle juurde,e t kui sa loll oled ja ei tea kuidas kuhugi saada, siis...lähed jalutad infopunkti ja seletad vigases hollandi/inglise keeles ära, kuhu vaja minna, kui kurba nägu teed kirjutatakse sulle paberile ülesse kaa, kuhu sa järmises vahepeatuses minema pead, ja ülejärgmises ja üleülejärgmises..Minu teekond oli sedapuhku Tholen-Bergen op zoom-Roosendal- Den Bosch- Utrecht-Putten, Aega võttis kolm ja pool tundi, aga sellegipoolest eelistan seda igasugusele eesti rongile, ka 45 kestvale sõidule Kehrast Tallinna.

Nii, see selleks, Den boschis saime kokku Nelega, kellega rõõmsal lõpuks ka kohale jõudsime.Rongijaamas ootasid meid Yfu liikmed, ka Saskia, mu orientatsiooni laagri hollandi keele õpetaja, kelle lemmik õpilane ma olen, kuigi ta SIIRALT USUB, et ma olen Helen SASPENSKI..põhimõtteliselt.mida??? kuidas see Uleksiniga sarnaneb?.

Nii, Kahjuks ei olnud see maja kus me ööbima pidime mitte ilusti rongijaama kõrval, vaid kõvasti kaugemal, mis tähendab seda, et seitsmekümnele inimesele oli transporti vaja.. ja arvake ära mis oli lahendus..KUULAKE HOOLEGA...

TRAKTOR KAHE JÄRELVEETAVA VAGUNIGA, JAH!!traktor-roheline suurte ratastega jne.. ulmelinee.. kõik istusid seal kägaras, päris naljakas oli. Kõige haledam oli see, et traktor liikus sama kiirelt kui meie kõndisime, seega vahepeal hüpate järelvagunist välja ja jalutati kaasa jne.

Jõudsime siis kohale, nägime oma magamiskohti, vedas mul, sain ühte eraldi tuppa veel 8 tüdrukuga(ei tundu eriti privaatne? ülejäänud magasid sajakesi ühes toas) ja meie vastas oli Lõuna ameerika poiste tuba. 

Siis hakkasid pihta keeletestid, alguses oli mind pandud nivoo ühte, pärast pandi kahte, kuna nad kuulsid, et oskan paremini rääkida, kui nivoo üks.. Seega, olin enda üle uhke, ja Saskia oli kaa minu üle uhke..Keeletestis sain lugemise vägahea, rääkimise hea ja kirjutamise hea. nii et vägasuper tulemus, kui arvestada, et ma nivoo kõrgemal tegin.

Siis olid sesioonid, ehk siis jaguneti gruppideks ja gruppis rääkimine, kõik istuvad ringis("tere , mina olen Peep ja olen juba 3 kuud kaine). Rääkisime möödunust ja rääkisime tulevast.. sellest oleks tegelikult palju asju rääkida, aga ma ei viitsi blogisse kirjutada, keda see ikka kotib. Põhipoint on see, et nüüd mõikan vähe rohkem, millal olla iseseisev, millal küsida abi, mis külje alt inimestele läheneda, kuidas oma vahetusaastat selleks üheks ja ainsaks parimaks aastaks muuta.

Õhtul oli disku nagu alati. ja anti alkohoooool, kuigi mõni oli siiski midagi kaasa võtnud, sama keegi polnud ju öelnud et see keelatud on.

Hommikul oli siis LUMEPALLISÕDA. MIS OLI VÄGA ULME,SEEGA KÕIK KESSEDA BLOGI EI LOE VAID AINULT SIRVIVAD, VAADAKE SEDA, HUVITAV KOHT..

Pmst viskasin mingile tšiili vennale lumepalliga vastu kuppu, ega sellest head nhka ei tulnud, vend tõstis mu julmalt lihtsalt ülesse, millega tuli ka mu pluus ülesse, nii et oli ainult kaela ümber pmst ja viskas mu põõsasse ja seal ma siis istusin, teravate osktega põõsas, peaegu alasti üleni lumega kaetud. Eiole normaalne, päris hea külm oli. Nüüd on mul küljepeal marrastus ja verevalum, ja see on täna, ilmselt homme on terve külg sinine. Pildile jäi see nagu väike plekk seega, pole mõttet vist ülesse panna. Ei tundu üldse nii jube..

Veel võitsin ma endale UNOXI MÜTSI, ORANTšI, ILUSA.sellest panen küll pildi kaa kuhugi alla.See on uisutajate müts, aastast 1970 midagi.. kui oli kõige külmem talv. Näiteks kui henri seda mütsi nägi, siis suutis ta ainult öelda "VÄGEV ÜRP" loodan, et tekitab teiski sääraseid üleolevaid emotsioone, võite oma mõtted kommentaaridesse jätta.

emme sa peaks jumala rahul olema

reede, 22. jaanuar 2010

Veidi on selline tunne, nagu oleksin viimased 6 kuud maganud. Peaks ülesse ärkama ja aru saama, et ma elangi oma unistuses.
Ei ole võimalik, homme on keskaasta seminar.
Ootan rõõmuga tegelikult, tahaks teada, kuidas teistel läheb, mida teised teevad, kuidas teistel keel on.

Võibolla tuleb see hetkelisest "keskaasta kriisist" aga mulle tundub, et siinsed inimesed on tunduvalt külmemad, kui eestlased, ometigi, eestlased-põhjamaa rahvas.
Näiteks eile kuulsin oma host vanematelt, et keegi olevat isale rääkinud, et mul on jube suur koduigatsus. Veidi piinlik olukord, kuna ma neile sellest rääkinud pole, ainult paarile sõbrannale, või siis, nagu välja tuleb "sõbrannale" kes seda teemat teistega jagasid ja nii see lumepall veerema läks.
Õnneks ei tehtud asjast suurt probleemi, küll aga on nõme, et inimesed räägivad MINUST, mitte MINUGA. Seda on ennegi ette tulnud.

Koolis jätkub kõik sama rada pidi, kes kardab mind, kes arvab, et ma olen imelik. Inimesed kellega klassist läbi saan on lahedad, aga ainuke probleem on see,et kõik on nii noored. Kõik saavad alles 16.
Seega nädalavahetustel nende peale eriti lootma ei saa jääda. Ühtegi vahetusõpilast kaa läheduses pole-seega ootan oma suurt võimalust, kui tuleb msni hääl või telefoni kõne, kes mind välja kutsuks.

Ma vb jätsin nüüd mulje, et elu siin on suhteliselt kurb ja igav, tegelikult päris nii kaa pole, nalja saab kaa igapäev, kahju ainult, et seda kellegiga jagada pole.

Näiteks täna, 22.jaanuaril tuli mu klassiõde kooli paksu talvejope, kampsuni, pikkade pükste jaaa....

TRUMMIPÕRIN...


Lahtiste suve kontsakingadega..

Mu nägu ei saanud pikemalt lahti vajuda. see ei ole normaalne..
Ütlesin kaa, et kas sa ei arva, et pisut veider on nendega tulla talvel?. Ja ta vastas mulle seepeale täiesti südamerahus, et see läheb ta riietusega kokku.. ainuke küsimus jäigi , kustotsast lähevad suvekingad paksu talvejopega kokku..

Veel toimivad siin Madalmaades perfektselt murphy seadused . Meil on kaks bussipeatust. üks ühel pool teed, teine teiselpool..ja mõlemalt poolt sõidavad bussid mõlemas suunas. Ja arvake ära kes ALATI valel pool teed seisab ja bussist maha jääb?. jah-mina.


Blogimine on nõme.

pühapäev, 3. jaanuar 2010

Tegelikult ei saa keegi vahetusõpilasest paremini aru, kui teine vahetusõpilane..

Igatsen Hollandis eestlaste siirust ja tugevaid sõprussidemeid..

Hetkel on tühi aeg, ei ole uus ja huvitav, aga ei ole ka hea ja oma.. kõik on O.K.

Küll aga elagu jooma. minu palveid on kuulda võetud..

Helen

Ehk ühe vahetusõpilase lugu..